03.06.2021.a. on Riigikohus teinud lahendi tsiviilasjas nr 2-19-5601, millega on kokkuvõtvalt käsitlenud võlatunnistuse olemust, sellele kohalduvat seadust ning andnud vastavatele seadusesätetele selgitavad tõlgendused. Riigikohus on antud küsimuses ka varem võtnud seisukohti ja andnud juhiseid alama astme kohtutele, kuid selles lahendis on Riigikohus asunud mõneti uutele seisukohtadele võrreldes varasematega, sh täiendanud varasemaid seisukohti.
Märgitud lahendis punktis 16.1. on Riigikohus selgitanud: „Kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.“.
Riigikohus lisab punktis 16.2. järgmist: „Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. /…/ VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale.
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. /…/
Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist“.
Seega kokkuvõttes võib öelda, et tõlgendamine liigub järgmise skeemi kohaselt:
- Kas võlgnik esitas hagejale ühepoolse mittetehingulise tunnistuse, konstateerides sellega üksnes võla olemasolu või soovib võlatunnistuse andja end sellega ka õiguslikult siduda. – Kui kohtusse pöörduv hageja ei tõenda teise poole soovi end tunnistusega õiguslikult siduda, on tegemist mittetehingulise tunnistusega, millel ei ole siduvaid õiguslikke tagajärgi.
- Kas tegemist on abstraktse ehk konstitutiivse võlatunnistusega või kausaalse deklaratiivse võlatunnistusega. – Esimese puhul tuleb tuvastada poolte ühine tahe luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus senise võla asemele või kõrvale; Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga ning soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. – Kui ei tuvastata, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis tuleb võlatunnistus lugeda deklaratiivseks.
Lahendi punktis 16.4. selgitab Riigikohus lisaks järgmist: „Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.“
Riigikohus märgib punktis 16.5. täiendavalt varasemale praktikale, et „Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (vt selle kohta lisaks käesoleva otsuse p-d 18-18.2).“.
See tähendab lühidalt seda, et kui võlgnik tegelikult antud võlasuhtes võlgu ei olnud ega saanud olla, ehkki andis konstitutiivse võlatunnistuse, võib ta esitada alusetu rikastumise sätetest tulenevalt vastuhagi võlausaldajale alusetult antud võlatunnistuse tagasinõudmiseks või ka vastates nõudele keeldumisega viidates nõude alusetusele, võrdsustades sisuliselt poolte seisu nullile.
Riigikohus märgib, et „Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis /…/
Kolleegium leiab, et kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selline õigus tuleneb seaduse üldisest põhimõttest, mis on väljendatud VÕS §-s 110 kohustuse täitmisest keeldumise õiguses, sh võlgniku aegunud nõude puhul (VÕS § 110 lg-d 1 ja 4), tasaarvestust ettenägevates sätetes (VÕS § 197 jj, mh § 200 lg 2) ning muudes sätetes, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Samuti tuleneb selline õigus hea usu põhimõtte osaks olevast ja õiguse kuritarvitamise keeldu väljendavast dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõttest, mille järgi oleks hea usu põhimõttega vastuolus võimaldada nõuda kohustuse täitmist, mis seisneb soorituses, mille nõude esitaja muul õiguslikul alusel peaks võlgnikule tagastama.“.
Viidatud Riigikohtu lahendis on muudki huvitavat ja soovijail on võimalik sellega tutvuda aadressil: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=2-19-5601/61